Teised teevad, mina ka!
Lasteaiaeas laps võtab mängukaaslastelt ja keskkonnast
üle nii häid kui halbu kombeid. Viimasel juhul ei tasu süüdistada, vaid
säilitada rahu ja seletada.
Krista Kivisalu
Pole vist kuigi
haruldane kuulda väikelapse suust mõnd sarvilist vandesõna. Aga kui kuuled
sellestsamast väiksest suust väljendeid, mis teatud suguelulistele
kõrvalekalletele viitavad, siis ehmatab see ikka üsna ära. Oled raudkindel, et
sina ja su pere pole taolisi sõnu kasutanud. Kuidas reageerida, kui laps teatab
vastuseks su pärimistele, et lasteaias sõber ütles?
Kui vähegi võimalik, siis palun mitte nii, nagu juhtus paar kuud tagasi ühes lasteaias: rühmaruumi uksel seisab ema ja kärgib valjult poisikesega, kes ilmselgelt pole tema laps. Et miks too kasutab seda ja seda sõna (ma tõesti ei hakka neid siin kordama!) ning õpetab tema lapse ropendama. Tolle kärgitava silmad on hirmu ja arusaamatust täis. Ka ema enda laps paistab üsna heitunud olekuga. Ülejäänute seas valitseb hiirvaikus – kõik rühmakaaslased kuulavad hoolega, millest jutt käib. Ja kui varem ehk oligi rühmas keegi, kes neid sõnu veel kuulnud polnud, siis nüüd said kõik põnnid-tirtsud uue tarkuse endale mällu talletada.
Too ema lahkus kurja sammuga, kui rühmaruumi sisenes teine lapsevanem. Ilmselt oli tal hinges tunne, et päris õigesti ta äsja ei käitunud. Aga kuidas siis käituda? Küsisin kahe lapse emalt, rühmaõpetajalt ja psühholoogilt, kas lasteaed on halbade kommete levitaja ning mida ette võtta, kui seal on lapsele midagi ebasoovitavat külge jäänud.
Mõjuväljas enamiku päevast
“Minu meelest on ebaõiglane öelda, justkui oleks lasteaed see koledate sõnade ja halbade kommete pesa,” arutleb kuueaastase Triinu ja kolmese Taneli ema Kaia Tõrs. “Vaadakem proportsioone – mitu tundi oma aktiivse tegutsemise ajast veedab laps lasteaias, mitu mujal? Lasteaias kõige rohkem! Seetõttu on selge, et lasteaiast saab ta ka kõige enam mõjutusi, nii paremaid kui halvemaid. Ja ega me saagi oma lapsi otsekui tünnis kasvatada, ilma et nad ühtegi halba kommet ei näeks ega rumalat sõna ei kuuleks. Kui mitte lasteaias, siis kuskil puutuksid nad nendega ikka kokku!”
Õige on ilmselt öelda, et lasteaias õpib laps kõike. Seal kohtab ta kõige rohkem omaealisi ja suhtleb nendega. Ühise mängu käigus õpitakse ennast kehtestama, aga omandatakse ka viise, kuidas mänguväliselt tähelepanu tõmmata. Tartu Kesklinna Lastekeskuse rühmaõpetaja Anneli Arike ütleb, et tema praeguses viieaastaste rühmas on hakanud levima komme ainuisikuliselt mängu juhtida. “Kui keegi on teinud ettepaneku midagi mängida, siis teistel naljalt mängu suunata ei lasta,” ütleb õpetaja. “Kui mõni laps teeb midagi sellist, mida juht pole ette näinud, siis hõikavad kõik: “Ei, see mäng ei käi nii. Mängu boss ütleb, kuidas peab!””
Lapsed õpivad üksteise pealt ka seda, kuidas teist oma sõprusest ilma jätta ehk taktikat stiilis “mina sinu sõber ei ole, kui sa mulle seda asja ei anna või nii ei tee, nagu ma tahan”. Ka inetud sõnad tulevad aeg-ajalt. “Meil on rumalate sõnade levikut õnneks üsna vähe ette tulnud,” räägib Anneli, “ja kui keegi midagi ütlebki, siis ega ta ise täpselt vahet tee, mis sobib ja mis mitte. Näiteks võivad lapsed inetuks määratleda sellise sõna nagu “pepu”. Samuti jäävad sõnade tähendused selles eas lastele veel ebaselgeks. Mäletan korda, kus aastaid tagasi tuli üks poiss lasteaeda, keksis rühmas ringi ja hõikles rõõmsalt, et seksida tahaks, seksida tahaks!”
Rääkimisest on kasu
Anneli ei tea paremat moodust murede lahendamiseks kui omavaheline suhtlus. Kui õpetaja näeb, et rühmas on asjad ebasoovitavas suunas arenemas, reageerib ta kohe. “Seletan lastele, mis konkreetses käitumisviisis on vale ja kuidas võiks teha,” ütleb Anneli, “muidugi pole see ühe päeva jutt, rääkima peab korduvalt ja korduvalt. Meie lapsed on juba suured, pole enamasti löömine-näpistamine probleem. Aga vahel tuleb ikka ette mõni laps, kelle käsi on kiirem käima. Siis oleme terve rühmaga rääkinud vihast ja sellest, kuidas saaks viha kontrollida. Mõne kiire käega lapsega oleme ka kokku leppinud, et tal on oma vihanurgake, kus ta võib vihast lahti saada, näiteks patja tagudes.”
Rääkimine aitab ka vanematel laste ja lasteaiaga seotud muresid lahendada. Anneli tunnustab enda rühma lapsevanemaid, kes suhtlevad palju nii õpetajatega kui omavahel. Kõige loogilisem ongi minna õpetajaga rääkima, kui märkad lapse juures midagi, mida varem polnud. Kui laps hiilgas õhtul mõne rumala sõnaga ja teatab küsimise peale, et (näiteks) Kevin ütles nii, mina ütlen ka, siis oleks kõige vääram samm järgmisel hommikul Kevinit kasvatama, karistama, süüdistama kiirustada. “Vanemal on kasutada ainult üks info – see, mille ta sai lapselt –, mina aga saan vaadata asja kõrvalt,” seletab Anneli. “Vahel kujunevad rühmas välja mustad lambad. Ükskõik mis juhtub, kohe tõusevad kõigi laste käed seda ühte süüdistama. Pealegi ei tea vanem, mis võiks olla teise lapse taolise käitumise taga.”
Kõige õigem oleks uurida rühmaõpetaja käest, kuidas tema olukorda näeb. Ja siis saavad kolm osapoolt ehk kahe lapse vanemad ja õpetaja omavahel asjad selgemaks rääkida. Pealegi võivad lapsed vahel tegutseda varjatult – togida või lüüa teist õues nurga taga, mistõttu õpetaja ei pruugi sellest kohe teada saada.
Hea halvas
Kaia tütar Triinu pole lasteaiast ega kuskilt mujalt inetuid sõnu oma sõnavarasse hankinud. Ema uuris tütrelt, kuidas neil rühmas rumalate sõnadega lood on. “Mõned ütlevad rumalasti,” vastas tüdruk, “aga mulle see ei meeldi ja mina nii ei räägi.” Ja ei räägigi.
Mitte iga laps ei korja üles kõiki halbu kombeid. Mõni kõnnib ju läbi lompide ka, ilma et ükski plekk külge hakkaks. “See on väga individuaalne, kes millise kombe või sõna endale külge haagib,” ütleb lapsepsühholoog Reet Montonen. “See sõltub lapse olemusest, sellest, kui tundlik ta antud hetkel on, kui kaugele on arenenud tema tähelepanu ning millised on arusaamad elust. Võib ka olla, et kui laps palju probleemset käitumist külge haagib, on tema hinges mingi segadus, ebakindlus. Ja muidugi väga palju sõltub sellest, kuidas käitutakse ja lahendatakse olukordi kodus. Mõni laps on vastuvõtlikum välistele reeglitele: ta on võtnud omaks, et nii ei räägita, ja peab sellest kinni. Teisele jälle ei piisa, kui öelda, et see on “paha” sõna. Ta tahab ise katsetada ja järele uurida, mis selle sõna ümber toimub. Minu meelest laps tohib rumalaid sõnu rääkida – ka nii õpib ta maailma ja reegleid paremini tundma.”
Mida siis ikkagi teha, kui laps kodus oma uut sõna pruugib? Esimene reegel on: ära reageeri üle. “Võta seda loomulikuna, ära satu paanikasse. Laps ei tea sõna tähendust, tema jaoks on huvitav emotsioon, mis seda saadab,” seletab psühholoog. “Vahest oli kaaslane tundmatut sõna pruukides kihistanud, ehk väljendas mõni täiskasvanu üllatust või pahandas… See tekitab huvi teada saada, mis sõnaga on tegu. Nii esitlebki laps ka kodus oma uusi teadmisi, nagu iga uut oskust. Vanemal tuleks lapsele rahulikult seletada, mida see sõna tähendab – eakohaselt, detailidesse laskuda pole vaja. Ja tutvustada ka täiskasvanute maailma reegleid ehk seletada, et suurtel pole kombeks seda sõna oma igapäevases jutus kasutada.”
Tavaliselt kaob rumal sõna lapse suust üsna ruttu, sest kaovad uudsus ja emotsioon, mis sõna ümbritses. Kui siiski juhtub, et halb komme jääb lapsele külge pikemaks ajaks, tuleb selle väljajuurimisega sihikindlalt ja koostöös lasteaiaga tegelda.
“Halvad kombed pole loomulikult mingid head asjad,” naerab Kaia oma laste peale mõeldes, “aga võib võtta asja ka nii – kui laps nendega üldse kokku ei puutuks ega rumalaid sõnu ei kuuleks, kuidas saaks ta siis õppida nendega toime tulema?!” Nende kodus käib praegu vägikaikavedu relvadega. Tanel on lasteaiarühmas harjutanud tulistamist ja sõdimist, kuid Kaia on põhimõtteliselt relvade vastu. “Olgu, ta on poiss ja ega me sellest sõdimise-kultusest pääse, aga igatahes ma ei tunnusta teda selle eest, kui ta ütleb, et ma lasen su maha. Ja ise ma talle relvi ei osta.”
Niivõrd järjekindlalt saab kodu seista hea selle eest, et laps jõuproovis halbade kommetega alla ei jääks.
Kui vähegi võimalik, siis palun mitte nii, nagu juhtus paar kuud tagasi ühes lasteaias: rühmaruumi uksel seisab ema ja kärgib valjult poisikesega, kes ilmselgelt pole tema laps. Et miks too kasutab seda ja seda sõna (ma tõesti ei hakka neid siin kordama!) ning õpetab tema lapse ropendama. Tolle kärgitava silmad on hirmu ja arusaamatust täis. Ka ema enda laps paistab üsna heitunud olekuga. Ülejäänute seas valitseb hiirvaikus – kõik rühmakaaslased kuulavad hoolega, millest jutt käib. Ja kui varem ehk oligi rühmas keegi, kes neid sõnu veel kuulnud polnud, siis nüüd said kõik põnnid-tirtsud uue tarkuse endale mällu talletada.
Too ema lahkus kurja sammuga, kui rühmaruumi sisenes teine lapsevanem. Ilmselt oli tal hinges tunne, et päris õigesti ta äsja ei käitunud. Aga kuidas siis käituda? Küsisin kahe lapse emalt, rühmaõpetajalt ja psühholoogilt, kas lasteaed on halbade kommete levitaja ning mida ette võtta, kui seal on lapsele midagi ebasoovitavat külge jäänud.
Mõjuväljas enamiku päevast
“Minu meelest on ebaõiglane öelda, justkui oleks lasteaed see koledate sõnade ja halbade kommete pesa,” arutleb kuueaastase Triinu ja kolmese Taneli ema Kaia Tõrs. “Vaadakem proportsioone – mitu tundi oma aktiivse tegutsemise ajast veedab laps lasteaias, mitu mujal? Lasteaias kõige rohkem! Seetõttu on selge, et lasteaiast saab ta ka kõige enam mõjutusi, nii paremaid kui halvemaid. Ja ega me saagi oma lapsi otsekui tünnis kasvatada, ilma et nad ühtegi halba kommet ei näeks ega rumalat sõna ei kuuleks. Kui mitte lasteaias, siis kuskil puutuksid nad nendega ikka kokku!”
Õige on ilmselt öelda, et lasteaias õpib laps kõike. Seal kohtab ta kõige rohkem omaealisi ja suhtleb nendega. Ühise mängu käigus õpitakse ennast kehtestama, aga omandatakse ka viise, kuidas mänguväliselt tähelepanu tõmmata. Tartu Kesklinna Lastekeskuse rühmaõpetaja Anneli Arike ütleb, et tema praeguses viieaastaste rühmas on hakanud levima komme ainuisikuliselt mängu juhtida. “Kui keegi on teinud ettepaneku midagi mängida, siis teistel naljalt mängu suunata ei lasta,” ütleb õpetaja. “Kui mõni laps teeb midagi sellist, mida juht pole ette näinud, siis hõikavad kõik: “Ei, see mäng ei käi nii. Mängu boss ütleb, kuidas peab!””
Lapsed õpivad üksteise pealt ka seda, kuidas teist oma sõprusest ilma jätta ehk taktikat stiilis “mina sinu sõber ei ole, kui sa mulle seda asja ei anna või nii ei tee, nagu ma tahan”. Ka inetud sõnad tulevad aeg-ajalt. “Meil on rumalate sõnade levikut õnneks üsna vähe ette tulnud,” räägib Anneli, “ja kui keegi midagi ütlebki, siis ega ta ise täpselt vahet tee, mis sobib ja mis mitte. Näiteks võivad lapsed inetuks määratleda sellise sõna nagu “pepu”. Samuti jäävad sõnade tähendused selles eas lastele veel ebaselgeks. Mäletan korda, kus aastaid tagasi tuli üks poiss lasteaeda, keksis rühmas ringi ja hõikles rõõmsalt, et seksida tahaks, seksida tahaks!”
Rääkimisest on kasu
Anneli ei tea paremat moodust murede lahendamiseks kui omavaheline suhtlus. Kui õpetaja näeb, et rühmas on asjad ebasoovitavas suunas arenemas, reageerib ta kohe. “Seletan lastele, mis konkreetses käitumisviisis on vale ja kuidas võiks teha,” ütleb Anneli, “muidugi pole see ühe päeva jutt, rääkima peab korduvalt ja korduvalt. Meie lapsed on juba suured, pole enamasti löömine-näpistamine probleem. Aga vahel tuleb ikka ette mõni laps, kelle käsi on kiirem käima. Siis oleme terve rühmaga rääkinud vihast ja sellest, kuidas saaks viha kontrollida. Mõne kiire käega lapsega oleme ka kokku leppinud, et tal on oma vihanurgake, kus ta võib vihast lahti saada, näiteks patja tagudes.”
Rääkimine aitab ka vanematel laste ja lasteaiaga seotud muresid lahendada. Anneli tunnustab enda rühma lapsevanemaid, kes suhtlevad palju nii õpetajatega kui omavahel. Kõige loogilisem ongi minna õpetajaga rääkima, kui märkad lapse juures midagi, mida varem polnud. Kui laps hiilgas õhtul mõne rumala sõnaga ja teatab küsimise peale, et (näiteks) Kevin ütles nii, mina ütlen ka, siis oleks kõige vääram samm järgmisel hommikul Kevinit kasvatama, karistama, süüdistama kiirustada. “Vanemal on kasutada ainult üks info – see, mille ta sai lapselt –, mina aga saan vaadata asja kõrvalt,” seletab Anneli. “Vahel kujunevad rühmas välja mustad lambad. Ükskõik mis juhtub, kohe tõusevad kõigi laste käed seda ühte süüdistama. Pealegi ei tea vanem, mis võiks olla teise lapse taolise käitumise taga.”
Kõige õigem oleks uurida rühmaõpetaja käest, kuidas tema olukorda näeb. Ja siis saavad kolm osapoolt ehk kahe lapse vanemad ja õpetaja omavahel asjad selgemaks rääkida. Pealegi võivad lapsed vahel tegutseda varjatult – togida või lüüa teist õues nurga taga, mistõttu õpetaja ei pruugi sellest kohe teada saada.
Hea halvas
Kaia tütar Triinu pole lasteaiast ega kuskilt mujalt inetuid sõnu oma sõnavarasse hankinud. Ema uuris tütrelt, kuidas neil rühmas rumalate sõnadega lood on. “Mõned ütlevad rumalasti,” vastas tüdruk, “aga mulle see ei meeldi ja mina nii ei räägi.” Ja ei räägigi.
Mitte iga laps ei korja üles kõiki halbu kombeid. Mõni kõnnib ju läbi lompide ka, ilma et ükski plekk külge hakkaks. “See on väga individuaalne, kes millise kombe või sõna endale külge haagib,” ütleb lapsepsühholoog Reet Montonen. “See sõltub lapse olemusest, sellest, kui tundlik ta antud hetkel on, kui kaugele on arenenud tema tähelepanu ning millised on arusaamad elust. Võib ka olla, et kui laps palju probleemset käitumist külge haagib, on tema hinges mingi segadus, ebakindlus. Ja muidugi väga palju sõltub sellest, kuidas käitutakse ja lahendatakse olukordi kodus. Mõni laps on vastuvõtlikum välistele reeglitele: ta on võtnud omaks, et nii ei räägita, ja peab sellest kinni. Teisele jälle ei piisa, kui öelda, et see on “paha” sõna. Ta tahab ise katsetada ja järele uurida, mis selle sõna ümber toimub. Minu meelest laps tohib rumalaid sõnu rääkida – ka nii õpib ta maailma ja reegleid paremini tundma.”
Mida siis ikkagi teha, kui laps kodus oma uut sõna pruugib? Esimene reegel on: ära reageeri üle. “Võta seda loomulikuna, ära satu paanikasse. Laps ei tea sõna tähendust, tema jaoks on huvitav emotsioon, mis seda saadab,” seletab psühholoog. “Vahest oli kaaslane tundmatut sõna pruukides kihistanud, ehk väljendas mõni täiskasvanu üllatust või pahandas… See tekitab huvi teada saada, mis sõnaga on tegu. Nii esitlebki laps ka kodus oma uusi teadmisi, nagu iga uut oskust. Vanemal tuleks lapsele rahulikult seletada, mida see sõna tähendab – eakohaselt, detailidesse laskuda pole vaja. Ja tutvustada ka täiskasvanute maailma reegleid ehk seletada, et suurtel pole kombeks seda sõna oma igapäevases jutus kasutada.”
Tavaliselt kaob rumal sõna lapse suust üsna ruttu, sest kaovad uudsus ja emotsioon, mis sõna ümbritses. Kui siiski juhtub, et halb komme jääb lapsele külge pikemaks ajaks, tuleb selle väljajuurimisega sihikindlalt ja koostöös lasteaiaga tegelda.
“Halvad kombed pole loomulikult mingid head asjad,” naerab Kaia oma laste peale mõeldes, “aga võib võtta asja ka nii – kui laps nendega üldse kokku ei puutuks ega rumalaid sõnu ei kuuleks, kuidas saaks ta siis õppida nendega toime tulema?!” Nende kodus käib praegu vägikaikavedu relvadega. Tanel on lasteaiarühmas harjutanud tulistamist ja sõdimist, kuid Kaia on põhimõtteliselt relvade vastu. “Olgu, ta on poiss ja ega me sellest sõdimise-kultusest pääse, aga igatahes ma ei tunnusta teda selle eest, kui ta ütleb, et ma lasen su maha. Ja ise ma talle relvi ei osta.”
Niivõrd järjekindlalt saab kodu seista hea selle eest, et laps jõuproovis halbade kommetega alla ei jääks.
No comments:
Post a Comment